Erisoodustused

Erisoodustus on oma olemuselt saaja (töötaja) tulu, kuid erisoodustustelt tulu- ja sotsiaalmaksu tasumine on erisoodustuste tegija (tööandja) kohustus. Erisoodustused ehk tööandja poolt töötajale antud hüved maksustatakse tulumaksuga määras 20/80 ning sotsiaalmaksuga määras 33%.

Tulumaksuseaduse §-s 48 lg 1 kohaselt maksab tööandja tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt.

Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 7 alusel makstakse sotsiaalmaksu erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult.

Deklareerimine

Erisoodustuse maksustamisperiood on kalendrikuu. Tööandja deklareerib töötajatele kalendrikuul antud erisoodustused ning erisoodustustelt arvutatud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni vormi TSD lisas 4, mis tuleb esitada koos vormiga TSD Maksu- ja Tolliametile erisoodustuse andmise kalendrikuule järgneva kuu 10. kuupäevaks. Maksusumma tasutakse Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt samaks kuupäevaks.

Käsiraamat - erisoodustuste maksustamine

Käsiraamatu sisu avaneb allolevast teemade menüüst, alateemade kuvamiseks vajutage menüüribal noolele.

Tööandja poolt korraldatud transport

Maksusoodustuse rakendamiseks on vajalik pidada arvestust ning sellest peavad selguma kõik olulised faktid maksusoodustuse rakendamiseks. Nimetatud sätte rakendamisel mängib olulist rolli mõiste „ühistranspordi kasutamise mõistlik aja- või rahakulu" sisustamine.

Ebamõistlik aja- või rahakulu võib olla tingitud järgmistest asjaoludest:

  • töötajal puudub võimalus ühistranspordiga töö ja kodu vahel sõita, kuna tööpäev algab või lõpeb ajal, millal ühistransport ei tööta (nii vahetustega töö korral kui ka olukorras, kus tööpäev on pikenenud lähtuvalt tehtud ületunnitööst);

  • töökoht asub piirkonnas (kohas), millel puudub ligipääs ühistranspordiga;

  • ühistransport on küll kättesaadav, kuid ebamõistlik aja- või rahakulu tekib olukorras, kus ühistranspordil puudub otsene marsruut töökoha ja kodu vahel ning sõiduks tuleb kasutada näiteks arvukaid ümberistumisi. Samuti võib esineda olukordi, kus näiteks päevasel ajal on busside graafik selline, et ühistranspordi kasutamisega kaasneks ebamõistlik ajakulu (töötaja peab oluliselt varem enne tööpäeva algust tööle sõitma või saab oluliselt hiljem pärast tööpäeva lõppu koju või tekitavad ümberistumised olulise aja kulu võrreldes kogu vahemaa läbimisele kuluva ajaga ning töötaja töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik kasutada libiseva kellajajaga tööaja algust või lõppu).

Määravaks ei saa pidada asjaolu, et ühistranspordi kasutamisel jõutakse sihtkohta võrreldes sõiduautoga sõites oluliselt hiljem. Võrdlust ei peeta mitte sõiduauto ja ühistranspordiga liikumise ajakulu vahel, vaid võrdlusel võetakse aluseks tavapärane ühistranspordiga liikumisele kuluv aeg (nt kui on tegemist linnasisese marsruudiga, siis peakski arvestama, et linnas kulub ühistransporti kasutades 10 kilomeetri läbimiseks oluliselt rohkem aega kui kaugliiniga maanteel sõites). Teatavasti on ühistranspordiga liigeldes peatuste tegemine tavapärane, mistõttu ka selleks kuluvat aega ei saa iseenesest lugeda ebamõistlikku ajakulu tekitavaks asjaoluks. Seega aja kulu mõistlikkuse hindamisel on üksnes võrdlus kiireima võimaliku liikumisvahendiga (nt sõiduauto, lennuk) kohatu. Kiireima liiklusvahendiga võrdlemise korral laieneks maksusoodustus enamikule Eestis tegutsevatele tööandjatele, kuid antud sätte eesmärgiks oli maksusoodustuse andmine siiski neile tööandjatele, kes korraldavad nende töötajate transporti, kellel on olnud elukohajärgse töökoha leidmise võimalused piiratud (eeskätt maapiirkonnas) ning teises piirkonnas asuvale töökohale jõudmine on kehvast ühistranspordi korraldusest tingituna seotud ebamõistlike aja- või rahakuludega.

Viimati uuendatud 10.05.2021

Viimati uuendatud 18.03.2024

Kas sellest lehest oli abi?